Haridus ja raha
Kes võidab segadusest õpetajate palga ümber?
Õpetajate palgateema igikestva tragöödia allikad on keerulise ülesehitusega rahastamine ning tööaja loogika, mida on enamikul inimeste väga raske mõista. Ühiskonna ja ka õpetajate huvides oleks selguse suurendamine, kuid tihti tundub, et ühed räägivad aiast ja teised aiaaugust. Asi on selles, et räägivadki — enamasti teadmatusest, vahel ka teadlikult.
Viimaste kuude meediapildis saab ametiühingute, poliitikute ja ka omavalitsustegelaste kaudu teada, et õpetajate palk on praegu 1700, 2000 või isegi 2400 eurot. Järgmisel aastal kasvab õpetajate palgaga seoses midagi 1,7 või 2,5 või hoopis 4,3 protsenti. Selliseid numbreid võib leida sageli lausa ühesainsas artiklis.
Me panustame igal aastal üldhariduskoolide õpetajate palka hinnanguliselt pool miljardit eurot maksuraha. Suurem selgus pole ju palju tahetud? Aga selleks peavad kõik asjaosalised ühiselt ja tegelikult ka tahtma, et pilt muutuks selgemaks. Kas nad siis ei taha?
Kuidas saabub palgaraha?
Kahjuks pole võimalik õpetajate palgast ja sellest segadusest rääkida ilma sisenemata riigi toimimise igavatesse detailidesse.
Enamik koole on omavalitsuste hallata ja ideaalmaailmas peaksid nad neid ülal pidama oma sissetulekutest. Kuid erinevatel põhjustel oleme ehitanud üles süsteemi, kus omavalitsuste sissetulekud seda ei luba ning seetõttu annab riik läbi riigieelarve koolide ülalpidamiseks erinevaid toetuseid. Nendest kurikuulsaim on nn õpetajate palgatoetus. Mullu said omavalitsused seda 309 miljonit ja tänavu 393 miljonit eurot (täpsem info rahandusministeeriumi excelitest, see on osa üldhariduse toetusest).
Raha jagatakse omavalitsuste vahel õpilaste arvu alusel ning arvestades nende eripära — nt väikevalla pearaha on suurem. See on mõeldud toetusena ja enamik omavalitsusi panustavad õpetajate palka ka omavahenditest. Kuid enamasti määrab just riikliku toetuse suurus õpetajate sissetuleku.
Lisaks toetuse maksmisele määrab riik ka õpetajate miinimumpalga, mis sellel aastal on 1749 eurot ehk peaaegu 24 protsenti kõrgem kui mullu. Alla miinimumpalga ehk töötasu alammäära ei tohi täiskoormusega (kvalifitseeritud) õpetajale maksta.
Seaduse mõistes ongi olemas need kaks asja — toetusraha ja miinimumpalk. Kõik muu, millest avalikult räägitakse, on arvestuslikud moodustised.
Näiteks on nii ministeerium kui ka ametiühingud kasutanud siin-seal terminit „diferentseerimisfond“. See on lihtsalt peen viis öelda, kui palju jääb üldpildis raha üle pärast miinimumpalkade välja maksmist. Kohalikul tasandil sõltub see täielikult omavalitsuse enda valikutest — mõni suudab tagada riigi toetusest ainult miinimumpalgad (ja ise ka juurde ei panusta). Teises kohas ületab õpetajate sissetulek miinimumi 30–40 protsenti.
Regulatsioon on aastatega muutunud, kuid kõige tähtsam on kogu aeg meeles pidada: omavalitsused saavad pataka raha, millel on silt “õpetajatele”. Nad ise otsustavad, kuidas seda koolide vahel jagavad ning palju ise juurde panustavad.
Oluline: ma ei puuduta üldse erakoolide toetamist ja riigi pidamisel koolide rahastamist. Üldiselt on seal palgad veidi kõrgemad kui omavalitsuste koolides, aga ei pruugi.
Mis toimub palkadega?
Riik mängib õpetajate palgatoetuse kaudu töötasu kujunemisel otsustavat rolli — kui seda ei tule, siis ka palk ei tõuse!
Heal ajal on iga haridusministri huvi ja õigus näidata, kui palju tänu valitsuse (ja riigikogu) valikutele õpetajate palgaks raha juurde anti. Aga kui olukord läheb keeruliseks, siis pole enam valikut ning vaadata tuleb süsteemi tervikuna — tuleb hakata käsitlema koolivõrgu ning omavalitsustega seotud küsimusi. See raha läheb ju toetusena omavalitsustele, kes ise otsustavad, kuidas seda koolide vahel jagada ning töölepingud sõlmivad ja konkreetsed töötasud lepivad kokku koolijuhid. Siin me nüüd olemegi…
Ministeerium on kahjuks viimasel ajal jäänud haridusandmete avalikustamisega tavapärasest aeglasemaks, kuid riiklike andmete põhjal oli veebruari seisuga omavalitsuste üldhariduskoolide õpetajate keskmine täiskoha lõikes brutopalk 2023 eurot.
Aga üleriigiline keskmine palk ei räägi kaugeltki kogu lugu. Omavalitsuste lõikes on õpetajate keskmised palgad väga erinevad, sõltudes koolivõrgust, üldisest finantsolukorrast, poliitilistest valikutest jne.
Ülemises otsas on linnad ja vallad, kus keskmine palk oli 2200 kuni 2400 eurot. Samas madalama otsa top-viies elavate ja töötavate õpetajate keskmine jääb hoopis 1700 euro juurde. Vahe on koguni 30–40 protsenti.
Siit on selgelt näha, et üleriigilise keskmise või ainult miinimumpalgaga opereerimine võib anda olukorrast väga eksitava pildi. Omavalitsuste kui koolipidajate mõju ja tähtsus õpetajate tegeliku palga kujunemisel on tugevalt alakajastatud ja -mõistetud teema.
Õpetajate keskmise palga arvutamise metoodika kohta levib ohtralt väärarvamusi ja müüte. Metoodika on lihtne ja lingi tagant leitav — kogu palkadeks välja makstud päris raha jagatakse täistööajale taandatud õpetajate tegelike ametikohtade arvuga. Välja tuleb tegelik keskmine brutopalk täisametikoha arvestuses.
Arvestades, et infot sisestavad omavalitsused ise — aluseks välja makstud päris raha ning tegelikud töölepingus kokku lepitud koormused — võib seal olla erineval määral müra. Kuid suurusjärk ja omavalitsustevaheliste erinevuste mastaap on kindlasti korrektsed.
Ametiühing ei taha rahast rääkida
Aga miks räägitakse praegu kõige rohkem 1749 eurost? See on nimelt selle aasta õpetajate miinimumpalk.
Erinevatel põhjustel on ametiühing eelistanud iga aastaga üha enam rääkida rahastamise suurenemise ja tegelike töötasude asemel õpetajate miinimumpalgast (samuti on ministeerium hakanud teadmata põhjustel eelistama miinimumist rääkimist). Ka värskes üleskutses streigile ei nõua ametiühing õpetajate palgakasvu või rahastamise kasvu, vaid õpetajate miinimumpalga tõstmist. See on nende mätta otsast arusaadav.
Küll aga on eksitav miinimumpalga käsitlemine tegeliku või keskmise palgana. Kui soovitakse näidata seda veel madalamana, siis on korduvalt kasutatud fraasi: „töötasu netopalgana [on] 1400 eurot“ . Eksitav on ka väide, et miinimumist kõrgemat palka saadakse ainult või peamiselt täiskohta ületava koormusega töötamisel. Need väited muutusid meedias mingil ajal isegi taustainfoks. Hea töö, ametiühing!
Retooriline valik keskenduda miinimumile on tehtud ilmselt mitmel põhjusel. Kindlasti on siin PR-aspekt: keskmised ja tegelikud palgad on keerulised ja tõstatavad küsimusi, millel pole must-valgeid vastuseid. Tahan uskuda, et eestkõnelejad kasutavad sellist taktikat heatahtlikult
Ajades vett sogaseks
Aga usku ametiühingu käitumise heatahtlikkuse on hakanud õõnestama viis, kuidas nad koos mitmete teiste muidu väga kihvtide haridusvaldkonna kõneisikutega on viimasel ajal aktiivselt diskrediteerinud kõiki muud palganumbreid peale kõige madalama ehk miinimumpalga.
Nüüd on neil hambus palgastatistika, mille toel saadud info ega ka arvutamise metoodika ei olnud neile aastaid mingiks probleemiks. Värskes üleskutses streigile väidab ametiühing, et „ministeeriumi poolt paljuräägitud õpetajate keskmine palk on subjektiivne ja pigem demagoogiline, kuna tuleb ülekoormuse arvelt“.
Nad on veidi ebaausalt seostanud kaks külgnevat, kuid siiski erinevat teemat. Kõige parem on seda selgitada näitega mõnest teisest sektorist, kus nädalas töötatakse stabiilselt rohkem tunde kui mõistlik oleks. Näiteks täiskohaga nooremkonsultant auditifirmas võib olla sunnitud töötama nädalas 60–70 tundi. See ei mõjuta kuidagi talle välja makstud töötasu suurust ning sektori keskmist palka. Ta ikka töötab täiskohaga ning saab selle eest täiskoha palka.
Viies ametiühingu argumentatsiooni loogilise lõpuni, võiks väita ka, et miinimumpalka saavate õpetajate puhul oleks selle saamisest rääkimine “subjektiivne ja demagoogiline”. Sest osad õpetajatest töötavad näiteks täiskoha raames teistest rohkem tunde ja miinimumpalk tuleb seetõttu ülekoormuse arvelt.
Nagu eespool mainitud, omavalitsustel on aastate lõikes olnud väljakutseid õigel ajal ja puhaste andmete esitamisega, kuid suures pildis peegeldab “ministeeriumi paljuräägitud keskmine palk” välja makstud summasid adekvaatselt. Ühtse metoodika tõttu kajastab see omavalitsuste vahelist palgalõhet täiesti kindlasti adekvaatselt
Tööaega koolis ei mööda tihti astronoomiline tund
Proovisin ametiühingut mõista: õpetajate töömaailmas on kujunenud välja väga eripärased arusaamad tööõigusest, mille selgitamine näiteks erasektori ettevõtte personalijuhile on väga raske. Tean seda, sest olen proovinud.
Vahel, kui õpetaja räägib, mitu tundi ta töötab, ei pruugi ta mõelda astronoomilisi tunde, vaid 45-minutilisi klassi ees seismise “kontakttunde”. Ka ei lähtu töölepingud tihti tööaja arvestamisel päristundidest (nagu ülejäänud maailmas), vaid võtab koormuse arvestamise aluseks klassi ees seismise kontakttunnid. Sealt ka mõiste, mida üheski muus valdkonnas ei kohta — normkoormus, mis tähendab, mitu kontakttundi peaks andma täiskoormuse. Mõiste on pärit okupatsiooniajast — juba 1970ndate aastate Nõukogude Õpetajas arutati selle probleemsuse üle.
See praktika soosib lausa teatud tööõiguslikku nihilismi — 10 õpilasega kehalise kasvatuse tund on koormuse mõistes samaväärne 32 õpilasega 12-klassi matemaatikatunniga.
Sellise kurioosse ja töötajale kahjuliku loogika tulemusena on üsna levinud, et tööülesandeid ei nähta tervikuna kogutööaja raames. Tööaeg muutub abstraktseks ja hoomamatuks suuruseks. Klassi ees seismist käsitletakse kui põhitööd, mille eest saadakse palka. Teisi tööülesandeid nähakse lisaülesannetena, mida peaks eraldi lisatasustama ja mis on kuidagi tööajast väljaspool sõltumata sellest, kas need mahuvad üldtööaja sisse või mitte. Ütlesin, et raske selgitada!
Ametiühingu eesmärk peaks olema parem arusaamine
Probleem õpetajate töökoormusega on ilmselgelt olemas ja peame selle üle arutama, kuid see ei ole alus väitmaks, et välja makstud raha pole olemas. Samuti on küsimus õpetajate töökoormuse kohta mitmetahulisem kui äärmused nagu “vaata, kui palju puhkust neil on” või “pole aega magada ka”.
Kõige värskem kvaliteetne uuring õpetajate töökoormuse ja palgakorralduse kohta, mis pole huvikaitseorganisatsioonide küsitlus, valmis aastal 2016. Selle kokkuvõte oli, et leidub „õpetajaid, kes ei jõua seaduse järgi sätestatud 35-tunnise töönädala vältel kõiki oma tööülesandeid täita, samas on ka neid, kelle töönädalad on ka täiskoormusel töötades sellest lühemad. Lisaks võib [töö]aeg kahe õpetaja vahel oluliselt erineda sõltuvalt nende õppeainest või tööstaaži pikkusest“.
Jutu mõte pole, et palga või töökoormusega on kõik korras, samuti pole mõte väita, et riigi palgastatistika on perfektne. Kuid ametiühingu esimene refleks ei peaks olema ebamugavaid andmeid diskrediteerida. Juhul kui see on nende hinnangul muutunud viimase aasta-paariga probleemseks, tuleks osutada konkreetsele kitsaskohale ning survestada tegijaid seda parandama.
Õpetajate huvides on ju teada, millised on nende tööandja rahalised võimalused. Mida nemad segadusest võidaksid?
Omavalitsused on ka segadust külvanud
Omavalitsused aga tahavad rääkida pärisrahast. Haridus moodustab väga suure osa nende põhitegevusest ja seeläbi olemasolemise põhjusest. Näiteks Tartu põhitegevuste eelarvest moodustab haridus 55 protsenti. Sellest on lõviosa üldharidus, millest omakorda suurim tükk on õpetajate palk.
Tekkinud segaduses pole nad sugugi süütud. Lähiminevikus oli üsna tavaline, et mõne omavalitsuse vastus igale koolivõrgu või õpetajate palgaga seotud kriitilisele küsimusele oli, et nemad ei saa midagi teha: neist ei sõltu õpetajate palk, neist ei sõltu koolivõrk jne. (Avaldan saladuse, sõltub küll!) Õpetajate miinimumpalka oli mugav käsitleda riikliku palgamäärana ning küsimuse peale, miks on kõrvalvalla töötasud kõrgemad, võidi vastata, et „riiklik määr on ju tagatud, mis sa veel tahad“.
Alati, kui omavalitsus ütleb, et ta ei suuda (riigi toetusega) maksta eriti palju üle miinimumpalga, siis peaks sellele alati järgnema küsimus: kuidas kümned teised vallad-linnad seda suudavad. Seitsmel juhul kümnest on vastus suhteliselt lihtne: tegemata jäetud otsused haridusvõrgus.
Lihtsustatud näide: aastal 2010 oli omavalitsuses 180 õpilast. Nad õppisid kahes 9-klassilises koolis, kus mõlemas oli 90 õpilast. See teeb kokku 10 õpilast klassis ja igal klassil oli üks õpetaja. Koolides töötas 18 õpetajat.
Aastal 2023 on omavalitsuses järgi 90 õpilast, kuid lahti on jätkuvalt kaks üheksaklassilist kooli. Nüüd on igas klassis 5 õpilast, kuid endiselt töötab koolides 18 õpetajat.
Tulemus? Iga õpilane selles KOV-is maksab maksumaksjale järsku vähemalt kaks korda rohkem. Kahe kooli kokku panemine võib aga maksta kõvasti poliitilist kapitali ning üheksa töökohta. Valik pole lihtne.
Omavalitsus pole nii jõuetu kui paistab
Õnneks on kirjeldatud probleemid vähenemas ning viimase kümne aasta jooksul on omavalitsuste hariduselu korraldamise tase tõusnud.
Vastab tõele, et paljud omavalitsused on keerulises olukorras — nad peavad hoolitsema ka oma teiste töötajate samaväärsete palkade eest ja ka muud kulud tõusevad. Haldusreform, tsiteerides endise haridusministri Jaak Aaviksoo mõtet, joonistas piirid ümber, kuid ei lahendanud teadlikult tegelikku probleemi, mis seisneb rahastamisküsimustes. Pole ka haruldane, et omavalitsuse vaates paneb riik neile kohustusi ilma piisavate ressurssideta.
Aga aastakümnete jooksul kasutatud kriitikatõrje-taktikate mõjud on püsivad. Õpetajate palga ning koolivõrgu teemal enda pikaajaliselt võimetu ja haledana kujutamise kõige ohtlikum kõrvalnäht on omavalitsuste tõsiseltvõetavuse erosioon. Kaasa on aidanud ka juhtumid, kus koolid, sealsed juhid või õpetajad on tõmmatud erakondliku mudavõitluse sisse. Ettepanekud, et riik võtaks üle kogu üldhariduse, resoneerivad tänaseks ühiskonnas päris tugevalt. See on halb.
Omavalitsus pole mõjutu ega tähtsusetu. Seda näitavad ka massiivsed erinevused õpetajate sissetulekutes, kuigi riikliku toetuse saamise alused on samad. See on ka üks põhjus, miks on haridus- ja teadusministeerium omavalitsused õpetajate palga taustal taas teemaks võtnud.
Riigi roll on vastuoluline
Riigi, sealhulgas haridus- ja teadusministri roll on eelneva kontekstis vastuoluline — annab toetusraha, määrab miinimumpalga, kuid ei eelarvesta koole, ei määra õpetajate palka ega oma kontrolli kohaliku koolivõrgu üle.
Ministril ja valitsusel on täielik õigus patsutada endale õlale, kui raha leitakse. Kuid samamoodi kannavad nad vastutust, kui raha ei leita piisavalt.
Kümne aasta eest käis omavalitsuste ja riigi vahel kisklemine, sest omavalitsused oleksid tahtnud õpetajate palgatoetust ka mujale kasutada. Vahepeal tõepoolest lubati sellest ka tugispetsialiste rahastada. Raha laiemat kasutamist toetas ka tollane (nõukogudeaegsete juurtega) palgasüsteem, mis nägigi õpetaja töötasu riigi määratud palgatasemetena.
Kuid praeguseks on olukord muutunud: eelmise aasta lõpu seisuga maksid 67 omavalitsust 79st õpetajate nn riiklikule palgatoetusele omalt poole juurde. Seetõttu ei olnud omavalitsuste vaatest eriti õiglane ministri kriitika 6. novembri Terevisioonis, kus ta heitis ette, et kõik omavalitsused pole õpetajate palgatoetust (täielikult) välja maksnud.
Samas on ministril põhimõtteliselt õigus, kui ta soovib, et õpetajate (miinimum-) palgaläbirääkimistel oleks laua taga ka omavalitsused ja erakoolide pidajad. Nemad määravad oma koolidele eelarved. Kuid esiteks on selliseid läbirääkimisi raske ette kujutada: ühe laua taga oleks 79 omavalitsust ja umbes 50 erakoolide omanikku. Neid pole seetõttu kunagi toimunud ega nähtavasti toimu ka tulevikus.
Teiseks saab ainult riik kehtiva süsteemi raames tagada pikaajalist rahastuskindlust. Eestis pole ühtegi omavalitsust, mis suudaks ilma riigi toetuseta õpetajate palku välja maksta.
Seetõttu on omavalitsuste ärritus arusaadav. Nüüd — keerulises olukorras, mille tekkimise ega lahendamise eest nemad tegelikult ei vastuta — tahetakse neid püünele tõmmata. Hea illustratiivne lugemine on Haljala vallavalitsuse värske vastus, miks nad ei näe ennast töötüli osana.
Minister on keerulises olukorras
Minister on keerulises positsioonis, tema võimuses pole anda pikaajalisi lubadusi. Minimaalselt peab tal selleks olema valitsuse toetus ja seljatagune, mida tavaliselt peegeldabki riigi eelarvestrateegia. Seal aga pole alates aastast 2025 palgatõusuks ühtegi senti.
Ministeerium ja minister on teinud ka veidi ebaõnnestunud valikuid, mis on segadust ja umbusku võimendanud. Septembris teatas minister, et tegi eelarveläbirääkimistel ettepaneku tõsta õpetajate miinimumpalka kaheksa protsenti ning suurendada palgatoetust veelgi suuremas mahus. Inimlikult oli see mõistetav — signaliseerida oma soovi valdkonda raha juurde saada.
Üldiselt pole eelarvetaotluste avalikustamine hea, sest alati küsitakse neis palju rohkem kui anda on võimalik. Ka saamata rahast ilma jäämine võib olla valus. Praeguses olukorras tundub kõrvalt vaadates, et minister tegi niigi hea tulemuse — midagigi tuli ajal, kui mujal ei tulnud suurt midagi. Kuid ootus-tulemus teljel tekkinud probleem on ka mõistetav.
Kõige probleemsema ja pikemaajalisema pettumuse eest ulatub vastutus palju kaugemale kui praegune valitsus ja riigikogu. Üle kümne aasta on valitsused ja erakonnad lubanud tõsta õpetajate palga 120 protsendini Eesti keskmisest. Aastal 2018 jõudsime spurdiga 113 protsendi juurde, kuid sellest alates on suhtarv taas langemas.
Segadus on juurdunud
Selgusele ei aita kaasa ka see, et viimasel ajal on ministeerium kasutanud õpetajate töötasu kasvust rääkides segadusttekitavat sõnastust. Eelarvestrateegiast leiab hea stiilinäite: „väärtustamaks õpetaja ametit tõstetakse 2024. a õpetajate palga alammäära 1,77% ning palga diferentseerimise fondi 20%-ni.“ Mitte sõnagi eelarve ja palkade kontekstis kõige olulisemast ehk kui palju kasvab raha hulk: 4,3 protsenti. See on alla ootuste, kuid teiste valdkondade taustal täiesti tõsiseltvõetav summa.
Kahjuks on aga segadus juba juurdunud. Peaministri ja ametiühingute kohtumise järel võis ERRi uudisest lugeda, kuidas ametiühingu juhi „Voltri sõnul ütles Kallas kohtumisel, et raha õpetajatele lisapalgatõusuks pole ja et õpetajad saavad niigi järgmisel aastal 1,77 protsenti palgatõusu.“
Mitu probleemi korraga: palk ja miinimumpalk on taas segi aetud. Rahastamise kasv on segi aetud miinimumpalga kasvuga. Ning eraldi teema, mida siin käsitleda ei jõua: toimetustes pole inimesi, kes süsteemi mõistaksid piisavalt, et mitte lasta valeinfot levima.
See ei ole detail ja juuksekarva lõhki ajamine. Lisaraha 4,3 protsenti on märkimisväärselt rohkem kui 1,77 protsenti.
Personaalne ja süsteemne küsimus
See teema on hea näide sellest, et demokraatia edukaks toimimiseks ja tarkade otsuste tegemiseks on vaja enam kui ainult arvamusi. Tarvis on ka fakte, põhjalikkust ja head tahet. Nende üldine defitsiit suureneb, kui õhk läheb paksuks emotsioonidest ja spinnist.
Õpetajate palk on personaalne küsimus üldhariduskooli 17 000 õpetajale ja süsteemne küsimus riigile. Kahjuks ei ole võimalik neid lauale võtta ilma nende vahel ühendusi ja seetõttu ka lühiühendusi tekitamata. Need ju puudutavad inimeste ootusi ja hirme. Seetõttu oleme taas olukorras, kus lühiühendus on korke välja löömas.
Süsteemsest küljest on õpetajate keskmine palk kümne aastaga tõusnud ca 120 protsenti ning miinimumpalk 145 protsenti. Personaalselt — parafraseerides tuttavat kooliõpetajat, kelle mõtet igati toetan — “oleksin rahul, kui saaksin homme 2000 eurot kuus arvele ja väiksema tunnikoormuse”.
Süsteemsel tasandil on inimeste liikumine ja demograafilised muudatused tinginud, et kusagil peab koole sulgema ja teises kohas on klassid ülerahvastatud. Personaalselt ei taha keegi, et tema laps kolmandast klassist uude kooli läheks ega soovi ametiühing, et tema liikmed massiliselt tööd kaotaks. Isegi, kui see oleks ühiskonna seisukohast mõistlik.
Süsteemset probleemi rahaga ei paranda
Õpetajate ebaühtlane palk ja töötasu kasvu perspektiivi puudumine on probleem, eriti praegusel ajal. Raha leidmise küsimus on lõpuks lihtne (mitte küll kerge). Seda kas leiab või ei leia. Kuid praegune korraldus garanteerib vastutuse hägususe kestmise ja peidetud pingete kuhjumise jätkumise.
Ma ei oska öelda, mis on eelpool kirjeldatud probleemipuntrale hea lahendus pikas perspektiivis. Ruumiteljel ulatub probleem läbi kogu riigi n-ö toimeahela. Ajateljel läbi kogu iseseisvusaja ning otsaga leiab selle lätteid okupatsiooniaja elukorraldusest.
Peamised süsteemsed küsimused jõuavad kõik otsaga valitsuse ja riigikogu juurde, sest kehtivas süsteemis piiritleb õpetajate töötasu alumise otsa riiklik miinimumpalk ja ülemise otsa riigi toetuse suurus ning omavalitsuste sissetulek.
Aga õpetajate tegelik palk sõltub lõpuks eelpool kirjeldatud parameetrite raames omavalitsuste koolivõrgu- ja eelarvepoliitikast, mis on väga alakäsitletud ja alakajastatud teema. Samuti ka kooli töökorraldusest ja kooliga sõlmitavast lepingust, mille eripära väga põgusalt puudutasin.
Kuid pikas perspektiivis ei võida keegi sellest, kui õpetajate palk püsib hägusa ja osapoolte suva järgi manipuleeritava nähtusena. Segadus kultiveerib usaldamatust. See ei aita kaasa järelkasvule ega õpetajate positsioonile ühiskonnas.
